Vaata Delfi videot Henri Hiiemäe ettevalmistusest Mirkko Moisari vastu ja Raju 5 teaserit:
-
Kolmapäev, 26. mai, 2010
-
Laupäev, 15. mai, 2010Vaata Delfist, kuidas valmistuvad MMA Rajuks sportlased.Delfi Sport on avanud ka võitlusspordirubriigi, mille kaudu saab end kursis hoida sportliku vabavõitluse ja MMA Rajuga.
-
Neljapäev, 4. märts, 2010
Sportlik vabavõitlus võib võhikule tunduda stseenina kultusfilmist “Fight Club” (“Kaklusklubi”). Platsil voolab higi, vahel lendab verd.
Jorgen Matsi (peal) vastast puuri seina ääres maha viimas. Raju 4 (Tallinn '10). Foto: Rene Suurkaev
Pole ime, et hiljuti toimunud võistluse Raju 4 järel hakati veebikommentaariumides seda ala lihtsaks kaklemiseks tembeldama. Võitlejad on aga nördinud: nad on ausad sportlased, haritud inimesed!
Loe lähemalt Eesti Ekspressist ja vaata ka pildigaleriid.
-
Pühapäev, 14. veebruar, 2010
Dmitri Ivanovi 7-sekundiline võit nokaudiga on Delfi päeva video. Vaata videot ja pilte eilselt Rajult SIIT.
Samuti on võimalik vaadata Õhtulehe galeriid üritusest SIIT.
-
Reede, 22. jaanuar, 2010
Kuressaare spordikeskuse maadlussaalis toimuv sportliku vabavõitluse treening (MMA – mixed martial arts) paistab esmapilgul veidi omapärane. Poksikinnastes mehed ründavad üksteist rusikatega ja põiklevad ise löökide eest, kuid samas tehakse ka pigem maadlust meenutavaid heiteid ning lõpuks järgneb maasvõitlus.
POKS VÕI MAADLUS: Sander Laid (vasakul) eelistab pigem poksida, kui treener Lauri Mägi pigem maadlusele omaselt proovib vastast tasakaalust viia. Foto: Raul Vinni
Loe lisaks Oma Saarest.
-
Kolmapäev, 13. jaanuar, 2010
Eesti sportliku vabavõitluse liiga MMA Raju neljas üritus paneb Eestis esmakordselt võitlussportlased üksteise vastu puuri. MMA Raju 4 toimub 13. veebruaril ning võistlejateks on Eesti, Läti, Leedu ja Soome sportlased. Loe lähemalt ERR Spordi kodulehelt.
-
Pühapäev, 10. jaanuar, 2010
Eile (9.1.2010) tutvustati Reporteris MMA-d ja näidati esmakordselt Eesti rahvale Raju puuri! Kel saade õhtul nägemata jäi saab vaadata seda Reporteri kodulehelt.
Raju kohtunikekoolitus, esmakordselt puuris (Tallinn '10). Pilt: Mardo Männimägi
Pildimaterjali puurist ning selles toimunud kohtunikekoolitusest leiate meie Facebooki galeriist.
-
Esmaspäev, 26. oktoober, 2009
Alates tänasest kuni reedeni loosib Ring FM (Tartus 104,7 MHz; Pärnus 93,9 MHz, Lõuna-Eestis 101,7 MHz) iga päev välja kaks tasuta pääset MMA Raju 3-le. Kuulake täna kell 14:15 Ring FM-i (stuudios Ott Tõnissaar, Jorgen Matsi ja Leho Laul) ning saate teada, kuidas piletid võita. Vaata ka http://www.ringfm.ee.
NB! Kel tänane raadiointervjuu kuulamata jäi, saab selle alla laadida järgnevalt aadressilt: http://www.ringfm.ee/file.php?feID=b24bb30e4c7d5f19fe7a6acb9e8ce822.
-
Laupäev, 28. märts, 2009Autor: Stina Eilsen, Postimees
Hämar suitsuvinene keldrisaal, kus kaks meest pealtvaatajate ergutuste saatel vahendeid valimata vihaselt kaklevad, teineteist kägistades ja rusikatega tagudes. Heitlus raugeb alles siis, kuni üks meestest lõpuks alistub.Sellised Ameerika filmides levinud stseenid on meile pigem kahju toonud, nendib Tallinnas Kristiine spordimajas tegutseva 3D klubi juht Priit Mihkelson. Paar korda nädalas koguneb klubisse sadakond meest ja kaks naist, kel hobiks sportlik vabavõitlus.Eestisse jõudis USAst pärit vabavõitlus põhiliselt tänu Mihkelsonile umbes kuus aastat tagasi. Selle ala kaugeks sugulaseks võib tõepoolest pidada algelist ja metsikut puurivõitlust ning üheks eelkäijaks muistset olümpiaala pankrationi.
Lihtsustatult öeldes on sportlik vabavõitlus segu kolmest olümpiaspordialast: poksist, maadlusest ja judost. Kõigi kolme elemendid on lubatud, vastasega võib maadelda, poksida ja ka judos tuntud valuvõtteid kasutada. Sellest ka klubi nimi 3D ehk kolm distantsi – püstivõitlus, maasvõitlus ja lähivõitlus. Idamaistele rituaalidele ja tiitlitele on siin aga selg keeratud, auastmeid kellelegi ei jagata.
Brasiilia jiu-jitsu treening (3D Treening). Robert Tomingas (püsti) ja Arno Tõnnus. Pilt: Mardo Männimägi
Mihkelsoni sõnul on esialgu üsna reeglitevabast madistamisest välja kasvanud spordiala, millel oma kindlad piirangud. Seltskond on kirju, aga üsna paljud klubilised kuuluvad n-ö valgekraede ehk kõrgharidusega kontoritöötajate ridadesse.Paraku tuleb neil sageli eelarvamuste küüsis töökaaslastele või pruutidele selgitada, et tegemist pole valdavalt madalalaubalistele mõeldud sihitu kaklusega. «Arvatakse, et kui selle spordialaga tegeled, siis on vaata et kogu aeg ninaluu katki,» naerab Mihkelson.
Graafik Madis Epler, kes enne klubiga ühinemist oli proovinud eri idamaiseid võitluskunste, hindab vabavõitluse puhul kõige enam treeningu efektiivsust ja 3D klubi treeningupõhimõtteid. «See on väga realistlik ala, kus saab ennast kõige paremini proovile panna, teiste võitluskunstide puhul sellist tunnet ei tekkinud,» mainib mees.
Samas leiab Epler, et tegemist pole millegi eriskummalisega. «See on üks võimalus oma tervisest hoolida ja ennast treeningutega vormis hoida, samasugune nagu mõne teise jaoks näiteks jõusaalis või aeroobikas käimine,» selgitab ta.
Fotograafina töötav Mardo Männimägi jõudis klubisse aasta tagasi tänu eelnevale maadluskogemusele. Männimäe sõnul annab treenimine talle eelkõige enesekindlust. «Trenni tulles tuleb ego maha jätta, see ei ole koht, kus teistele haiget teha,» rõhutab Männimägi.
Algaja peab kõigepealt läbima neljakuulise baaskursuse, mille jooksul saab selgeks põhireeglid, ning seejärel on võimalik otsustada, milline stiil valida. «Kõik ei tegele kõigi kolme distsipliiniga, võib valida ka ainult ühe,» selgitab Mihkelson.
Klubi kahele naisele hinnaalandust ei tehta, nad võitlevad koos kõigi teistega. Kui esialgu oli meestel veidi raske naisega võitlusse asuda ja vahel talle ka kaotada, siis ajapikku on see tunne seljatatud.
Treeneri sõnul eeldab võitlusest arusaamine loomupärast intelligentsust, edu saavutamiseks on vaja kujundada kindel strateegia. Ka vaimne ja füüsiline tervis peavad korras olema.
Kuigi trennis õpitakse ka enesekaitsevõtteid ja paljud just sellepärast trenni tulevadki, ei tohiks pelgalt see huvi Mihkelsoni jutu järgi määravaks osutuda. Ta ise ei tea ühtegi korda, kui oleks pidanud tavaelus oma professionaalseid oskusi rakendama. «Kõige parem enesekaitse on ohtlikest olukordadest hoidumine,» leiab 3D klubi juht.
Klubi 3D
Treeningu põhimõtted
Ei rituaalidele, ei hierarhiatele, ei tiitlitele, ei mõttetustele.
Püüdleme eduka soorituse poole ja tahame, et treenimine oleks fun!
(Väljavõte 3D spordiklubi kodulehelt)Vabavõitluse põhimõtted:
• Elusus
• Funktsionaalsus
• Kohandatavus
• Sportlikkus ja sõbralikkus
• HoiakHind:
Neljakuuline baaskursus (kaks trenni nädalas), hind 1600 krooni.Allikas: 3dtreening.ee
-
Laupäev, 21. märts, 2009
19.märts 2009 tutvustatsid Kaimo Kruusement, Kristjan Koik ja Ott Tõnissaar ETV otsesaates Paar Eesti rahvale sportlikku vabavõitlust.
Saate kordust saab näha SIIT.
-
Reede, 20. märts, 2009
Neljapäeval (19.märts 2009) tutvustatsid Kaimo Kruusement, Kristjan Koik ja Ott Tõnissaar ETV otsesaates Paar Eesti rahvale sportlikku vabavõitlust.
Saate kordust saab näha SIIT.
ETV otsesaade Paar (19.märts 2009). Vasakult: Kristjan Koik, Kaimo Kruusement, Ott Tõnissaar. Pilt: Mardo Männimägi
ETV otsesaade Paar (19.märts 2009). Kaimo Kruusement (vasakpoolne) ja Kristjan Koik. Pilt: Mardo Männimägi
ETV otsesaade Paar (19.märts 2009). Marko Reikop (seljaga) ja Ott Tõnissaar. Pilt: Mardo Männimägi
Terve fotokogu leiate galeriist.
-
Teisipäev, 10. veebruar, 2009Autor: Joel Kukk, Pärnu Postimees
Kaks korda nädalas Pärnus bussipargi karatesaalis rassivad noormehed õpivad usinasti jiu-jitsunippe, maadlusvõtteid ja poksielemente, et saada funktsionaalse enesekaitse meistriteks.“Sportlik vabavõitlus on Eestis uus spordiala, mille üks osa on Brasiilia jiu-jitsu ehk lukumaadlus,” rääkis oma kunagises kodulinnas aeg-ajalt võitluskunsti harrastajaid juhendav tartlane Jorgen Matsi. “Kuulun nende inimeste hulka, kes on leidnud, et traditsioonilise võitluskunsti õpetus ei toimi enam ja oleks vaja leida midagi uut.”
Lähivõitlus (Elustreening Eesti Pärnu, september '08). Jorgen Matsi (vasakul). Pilt: Tõnis Kukk
Tartu ülikoolis psühholoogia erialal magistritööd lõpetav Jorgen Matsi selgitas, et vabavõitluse üks osa, Brasiilias sündinud lukumaadlus on populaarne Ladina-Ameerikas, USAs, Venemaal ja Jaapanis. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel lehvivad Soome, Poola, Leedu, Rootsi, Prantsusmaa ja Inglismaa lipp.
“Väga aktiivne tegevus käib Tartus, Tallinnas, Rakveres ja Saaremaal,” rääkis uudse ala üks eetvedajaid Priit Matsi. “Taaralinnas on isegi naised hakanud nii lukumaadlust kui sportlikku vabavõitlust treenima.”
Mille poolest erineb lukumaadlus klassikalistest maadlusliikidest?
Jorgen Matsi seletas, et kui maadluses on üks vastase alistamise võimalustest seljavõit, siis lukumaadluses jätkub heitlus seni, kuni üks partneritest alistub.
“Võitlus algab püstiasendist, kuid keskendub rohkem maasvõitlusele, kus kasutatakse nii valuvõtteid kui kägistamist,” kirjeldas treener Matsi Lõuna-Ameerikast pärit võitluskunsti elemente. “Tavamaadlusega sarnaselt tunnistatakse lukumaadluses punktivõitu.”
Jaanuari lõpus sõidab neljaliikmeline Eesti koondis Portugali Brasiilia ju-jutsu Euroopa meistrivõistlustele. Kuigi selle ala entusiastid ei ole veel pälvinud Eesti Olümpiakomitee tunnustust, loodab Jorgen Matsi, et mõne aasta pärast olukord muutub. “Oleme veel uued ja pisikesed, kuid varsti saame suureks,” muigas ta. “Seni katsume oma kulu ja kirjadega hakkama saada.”
Kodulinna sportliku vabavõitluse huvilisi oodatakse algajate treeningutele bussipargi karatesaali 2. veebruaril 2009. Täpsemat infot uudse ala kohta saab veebilehelt www.elustreening.ee.
-
Pühapäev, 8. veebruar, 2009
20.09.2008
Autor: Jorgen Matsi, Elustreening Eesti
Öeldakse, et tõenäoliselt on olemas kaks maailma vanimat spordiala – jooksmine ja võitlemine. Need kaks oskust on kõrgematel loomadel eluks hädavajalikud ning selle imiteerimisega, mängimisega tegelevad kõik loomalapsed ning ka inimlapsed. Võidu jooksmine ja maadlemine-müramine erinevates vormides on mängud, mida mängitakse eakaaslastega, õdede-vendadega, vanematega. Siiski, kui jooksmine jääb paljude inimeste ellu väga pikaks ajaks, kas või tugitoolispordina olümpia ajal, siis võitlemisest millegipärast loobutakse. Vähe on neid, kes lastena lähevad maadluse, judo, poksi või mõne muu võitlusala treeningutele, veel vähem neid, kes peale keskkooli lõppu mõne sellise alaga harrastuseks tegelevad.
Jorgen Matsi (vasakul) ja Erik Õunapuu MMA treeningul. Pilt: Kaarel Nurk
Juba viis aastat harrastatakse Eestis üht uuemat ning paljude meelest ekstreemseimat võitlusala – sportlikku vabavõitlust – ning üllatuslikult on treeninggrupid inimesi täis ning huvi ala vastu suur. Paljud arvavad, et sportlik vabavõitlus on lihtsalt sihitu „puurikaklus“. See ei vasta tõele – sportlik vabavõitlus on viimasel aastakümnel kasvanud korralikult organiseeritud ja reeglitega spordialaks. Lihtsalt öelduna on tegemist täiskontaktse võitlusalaga, mille reeglites on leitud tasakaal ohutuse ja realismi vahel. See tähendab, et lubatud on löögid, heited, valuvõtted ja kägistused. Võitu on võimalik saavutada nokaudiga, sundides vastast alla andma kägistuse või valuvõttega või tekitades olukord, kus kohtunik peab sekkuma tagamaks ohutust. Kohtuniku õigus igal hetkel sekkuda ongi see, mis tegelikult muudab võistlused piisavalt turvaliseks, samas võtmata alalt ürgset vaatemängulisust, mida inimene-inimese- vastu käsitsivõitlus pakub.
Sportlikus vabavõitluses ühendatakse kohandatuna tehnikad poksist ja tai poksist, kreeka-rooma ja vabamaadlusest, brasiilia jiujitsust ja teistelt kahevõitlusaladelt. Eestlastele sellest loetelust kõige uudsem on ilmselt brasiilia jiu-jitsu, mida samuti Eestis nüüd juba kuuendat aastat harrastatakse.
Brasiilia jiu-jitsu (enamikele tuntud lihtsalt kui BJJ) ei ole nii jõuline, kui seda on levinumad maadlusalad nagu klassikaline maadlus või judo. Alguse sai see ala eelmise sajandi alguses Brasiilias, kus kohandati judo tehnikaid selliselt, et neid oleks võimalik kasutada vabavõitluses. Samuti arvestati sellega, et tol ajal peeti vabavõitluse matše mitteametlikult ning tihti tuli kasutada osavust suuremate ja tugevamate võitlejate vastu. See muutis BJJ unikaalseks, kuna võeti arvesse, et võitlema peab ka halbadest positsioonidest –näiteks siis, kui oled juba tugevama vastase poolt maha heidetud. Seetõttu on ka tänapäevases moodsas sportlikus vabavõitluses BJJ harjutamisel üsna suur roll. Teisest küljest on BJJ arenenud omaette spordialaks, mis mõnevõrra meenutab judot, ent vastupidiselt judole või maadlusele keskendutakse just maasvõitlustehnikatele – sellele, mis toimub matil peale heidet, vastast sunnitakse alla andma mõne valuvõtte või kägistuse abil. BJJ ei sisalda löögitehnikaid ja on vähem jõuline kui sportlik vabavõitlus – seetõttu on see äärmiselt hea harrastusspordiala neile, kes soovivad tegeleda rakendusliku kahevõitlusalaga, ent peavad sportlikku vabavõitlust pisut liiga ekstreemseks.
Eesti I MV Brasiilia jiu-jitsus (mai 2008). Nevel Jõgi (sinises) vs Ahto Vegmann. Pilt: Mardo Männimägi
Iga kahevõitlusala puhul on kõige tähtsam meeleolu, mis valitseb treeningutel. Kui treenerid loovad atmosfääri, mis on vaba ja sundimatu, ning hoolitsevad selle eest, et treeningutel valitseks õppimise, mitte enesetõestamise mentaliteet, siis on võimalik harrastada alguses võib-olla hirmutavana tunduvaid kahevõitlusalasid nii, et progress on kiire, ent treening ohutu.
Ühendades hea atmosfääri sportliku vabavõitlusega, BJJ-le iseloomuliku tehnilise mitmekesisuse ning kammitsevate traditsioonide puudumisega, tekib keskkond, mis on iga inimese jaoks põnevalt väljakutsuv, ent samas jõukohane. Olgu tema eesmärgid siis seotud medalite ja karikate, enesekaitse või hoopis lihtsalt hea ajaviitmise ja enda vormis hoidmisega.
Baaskursuse treening (Elustreening Eesti). Pilt: Kaarel Nurk
Enamik inimesi on vähemalt mingil hetkel oma elus proovinud spordina jooksmist. Miks mitte proovida ka võitlemist?.
-
Reede, 6. veebruar, 2009
Autor: Verni Leivak, Postimees
Vabavõitluse võistlusel Battle on the Baltic matšivõidu saavutanud Jorgen Matsi lõhub ettekujutuse löömamehest, kelle mõistuski ehk arvukate traumade tõttu põrutada saanud. «Kõik ei ole nii nagu paistab,» sõnab Tartu Ülikooli psühholoogiamagistrant, kes sellest mõttest näib eluski juhinduvat.
Jorgen Matsi, sportliku vabavõitluse treener (august 2007). Pilt: Marina Puškar
Jorgen Matsi (24) on erakordselt suhtlemisaldis ja rõõmsameelne noor mees, kes erinevalt ootustest Farmi-Gabrieli stiilis pärleid ei pilla. Ja kuigi tundub, et vaid 15 aastat kestnud ning USAst alguse saanud vabavõitlus, mida ka lihtsalt puurikakluseks kutsutakse, erilist intellekti ei nõua, on seegi oletus täiesti ekslik. Mis sest, et sel alal peaaegu kõik lubatud – maaslamaja löömisest käte ja jalgadega kägistamiseni välja.
Poksist turvalisem
«Kui poksis pead teisele nii palju kui võimalik vastu pead lööma, siis meeldib mulle eriti, et vabavõitluses on võimalik kasutada alistusvõtteid. Näiteks kägistamine on kindlasti turvalisim viis võistlust lõpetada, sest väikegi ajukahjustus – kui kägistamine õigeaegselt lõpetada – on välistatud, inimene taastub sellest täiesti,» kinnitab noormees.
Teiseks kindlaks alistamise mooduseks on liigeseluku kasutamine ehk liigese väänamine suunas, millesse see painduma pole määratud. Jorgeni sõnul annab võistleja, kellega nii juhtub, kohe alla, kui tunnetab, et ei suuda olukorda parandada.
Sest teab: järgneda võib neli kuni kuus kuud kestev taastusravi, millele halvemal juhul eelnevad ka skalpellilõiked operatsioonilaual.
«Inimestele, kes seda ala ei tunne, tundub ka maaslamaja löömine õudne asi,» teab Jorgen. «Aga kui üks osapooltest pole enam võimeline ennast kaitsma, katkestab kohtunik kohe matši. Nii et minu arvates turvalisem kui poks!»
Seni on Tartu Ülikoolis psühholoogiamagistrantuuris õppiv ja samas koolis spordipsühholoogia laboris töötav Jorgen oma nelja-aastase treeningstaaži vältel saanud vaid kämblaluu murru, aga ka mõne liigesevenituse, vahel veritseva nina ning loomulikult mõne siniseks löödud silma. Ent see on hind, mida sellises spordis võistlemise soovi eest peab maksma. «Siiski on see kõik neile, kes vaid hobikorras selle alaga tegelevad, palju ohutum ning vigastusi tuleb ette haruharva,» kinnitab Jorgen.
Ürgne kutse
Tegelikult arvab aga Jorgen, et ala, millega tema tegeleb, on eluterve võimalus oma agressiivsust kanaliseerida. «Samas see minu jaoks ei kehti, sest isegi kui ma trennis ei käi, ei hakka mul rusikad sügelema, ma ei hakka tänaval ohvreid otsima. Pigem astun ise kõrvale, kui juhtuvad vastu jalutama kaks uhke näoga laiaõlgset meest ilmel, et mina nende vahelt läbi ei mahu. Isastevahelised arveteklaarimised võiksid täiskasvanud inimeste vahel olemata olla. See on mõttetu!»
Tema arvates ajendabki inimesi vabavõitlusega tegelema kas ürgne soov mees mehe vastu rinda pista, edevus või lihtsalt huvi dünaamilise ja põneva spordiala vastu, füüsiline vorm ja enesekaitseoskused. Enda motiiviks nimetab Jorgen kogemuste saamist: «Mind tõmbab treeneritöö, aga arvan, et ei saa olla hea treener, tegemata sportlaskarjääri.»
Jorgeni viimane kaklus väljaspool treeningut või võistlust ulatub viiendasse või kuuendasse klassi, kui ta pinginaabriga tülli läks. Kes seda enam mäletab, mille pärast. «Sai natuke puseletud,» muigab Jorgen, «suutsime valida sobiva aja, et õpetaja ei tulnud vahele.»
Jälgib iseennast
Võistlustel üritab Jorgen jääda alati rahulikuks, sest teab, et ennast vihaseks ajades võivad käed värisema hakata ja oskused vähenevad hetkega. «See on pigem strateegiamäng, sest vihasena lased end tõmmata vastase mängu ja see sunnib ära ütlema enda plaanist,» põhjendab ta. Samuti ei jälgi ta psühholoogina kunagi vastase käitumist enne võistlust, kuna võib täiega puusse panna.
«Oluline teadmine, mida psühholoogia võiks inimestele anda, on see, et inimese käitumisel võib olla tohutult mõjutegureid. Vähese info põhjal oletamine võib rängalt kätte maksta, näiteks spordis kaotusena. Palju olulisem on jälgida, milline ma ise olen ja kuidas käitun.»
Praegu tahab Jorgen oma tuleviku siduda pigem teaduspsühholoogiaga ning miks mitte treeneritööga. Jorgen uurib laborandina ekspertsust ehk seda, kuidas toimub spordis algajast eksperdiks saamise protsess.
